Armastus ja imetlus jack russelli terjerite vastu puges minu hinga väga märkamatult ja väga ammu, täpset aega ma märkida ei oskagi.
Minu lapsepõlves olid meil alati kodus koduloomad. Akvaariumikalad, hamstrid, kassid ja 1985 aastal sain ma endale esimese koera, halli kääbuspuudli kes sai nimeks Palle 🙂 Ametliku nimega Dendy Boy – aka Palle tõid mu vanemad mulle Podolskist. Kuigi Palle oma välimikult oleks sobinud ka näitusele, sai tema karjäär läbi juba esimesel näitusel, krüptorhismi tõttu. Igal juhul oli tegu toreda kaaslase ja väga suure perekoeraga 🙂 kes meiega kõikjal kaasas käis. Kahjuks oli Palle tervis üsna nõrk ja tema eluke kestis vaid 7 aastat. Meie pere kassidega oli eranditult nii, et kõik kassid kes meil kodus olid, olin mina kuskilt leidnud ja koju viinud (tänaseni pole selles osas midagi muutnud 😊)
1995 aastal viis elu mu Saksamaale elama, ja ei saanud ma sealgi läbi koerteta, kuna peres kuhu ma kolisin oli lausa kaks Ungari Vizsla ehk Ungari linnukoera tõugu koera, Aron ja Honda. Kuna minu tööks peres oli lisaks laste hoidmisele ka koerte jalutamine siis arvan, et sellest perioodist kinnistus mu soov koertega tegeleda veelgi.
2001 aastal sain ma endale päris oma kodu. Tol ajal, väikese lapse kõrvalt ma mõtlesin koera võtmisele harva ja kuna peale minu kellegile kodus see mõte ei meeldinud siis saigi lemmiku võtmist mõnda aega edasi lükatud, kuni
2008 aastal ma leidsin kassi, ja niimoodi tuli päris minu koju päris esimene minu oma loom: kass Miki.
Aga no kass ei ole ju koer 🙂 ja seetõttu ma leidsin end aina tihemini koerale mõtlemas, kuid kodus ei tahtnud keegi sellest plaanist midagi kuulda, kuna „koera jaoks peab olema ruumi ja aega“ Jah, olen nõus, kuid täna ma ütleks et kõige olulisem on siiski TAHTMINE, peab olema tahtmist tegeleda, siis leiab ka aja ja ruumi.
6.märtsil 2011 aastal juhtus mul päris tõsine jalatrauma ja olin seetõttu üsna mitu nädalat voodisse aheldatud. Ja vot sel hetkel ma otsustasin, et nüüd (kui ma taas oma jalgadele saan ja liikuma hakkan) ma võtan koera! Ja mitte lihtsalt koera, vaid jack russelli terjeri!
2011 aasta mais sattusin ma külla pesakonnale kutsikatele, kes olid russelli-laadsed s.t neil oli mitmeid russellile omaseid välimikutunnuseid, kuid iseloomust jäi puudu nii emal, kui ka kutsikatel.
Kuna see pesakond tundus mulle niii vale, siis jätkasin otsinguid ning leidsingi pesakonna, kust tuli minu päris esimene päris oma koer Minni. Tema tuli meie koju 26.06.2011 (8 aastat hiljem 26.06.2019 sündis minu kodus minu päris esimene pesakond kutsikaid)
Tagantjärgi on mul vahest kahju, et tol ajal olles algaja ja kuulates absoluutselt kõiki nõuandeid ning uskudes kõiki neid legende „kui hullud on russellid“ ma natuke lämmatasin nende hirmudega Minni kutsikaaja ja ka hilisema elu, kartes et ta muutub muidu selleks monstrumiks millise eest kõik „teadjad“ hoiatasid. Elu jäi Minnil kahjuks lühikeseks. 2013 aasta augustis haigestus ta borrelioosi, kuid pärast nädalatepikkust antibiootikumiravi näiliselt taastus. Pärast esialgset tervenemist ma oli iga päev õnnelik, et mul on mu koer 🙂 Siis ma ei teadnud, et seda õnne on vaid viie nädala jagu… Selle õnneliku viie nädala jooksul me astusime agility ametlikku võistlusklassi, tegime urueksami, võitsime mäkkejooksu kuid haiguse uus ägenemine tuli taas 2.novembril ja 25.novembril Minni suri, olles vaid 2,5 aastane. Liialdamata, see oli üliraske aeg minu elus. Minu unistuste koer oli läinud, igavikku koos kõigi meie ühiste unistustega…..
Seejärel ma kuulsin väga erinevaid soovitusi nii sellest, et „kohe tuleb uus koer võtta“ kui ka sellest miks ma „ei peaks üldse enam kunagi koera võtma“. Tegelikult on meil kõigil oma enese süda, mis ütleb kas ja millal on õige aeg uueks koeraks 🙂 Minu teiseks russelliks sai Roosi, ametliku nimega Snow Blues Wild Rosemary. Temaga ma kohtusin esimest korda, kui ta oli vaid 3-nädalane. Tänaseni ma olen südamset tänulik tema kasvataja Svetlanale, kes hoolimata minu kõhklustest ja kahtlustest oli veendunud nii minus, kui ka Roosis. Kooselu Roosiga algas 07.08.2014, ja kõik kohad olid ühtäkki jälle rõõmu täis….
Minni spordigeeni igatsus ei kadunud aga kuhugi ja seetõttu otsisin võimalusi endale tema “liinist” kutsikat leida.
Tuhat tänu Mariale, kes oli minuga koos nõus ette võtma teekonna, mis oli vajalik Pita pesakonna ilmale tulekuks. 09.07.2015 sündis siia ilma Friida (ja tema viis venda), kohtusin temaga tema esimesel elutunnil = mu “one and only” mini-Minni 🙂
Kaks koera on alati parem kui üks 😉